On üks müstiline “must kast”, mille olemuse üle oleme ESPLAN-is mõnda aega juba mõtisklenud – nimelt alliansslepingud, nende eelised ja puudused.
Alliansslepingu mõiste ütleb, et need põhinevad koostööl ja usaldusel, kus peamised projekti osapooled, nagu tellija, ehitajad, projekteerijad ja konsultandid, töötavad ÜHTSE meeskonnana. Sellist osapoolte koostööd ja integreerimist võiks ilmselt pidada olulisimaks edukaks projektiteostuseks. Erinevalt tavapärastest lepingutest, mis sageli soodustavad siloefekti ja vastasseisu, püüavad alliansid luua koostöökultuuri.
Ideaalmaailmas näeks allianss seega välja selline, kus muuhulgas:
…kõik osapooled pühenduvad ühistele projektieesmärkidele, nagu tähtaegadest kinnipidamine, kulude kontroll, ohutus ja kvaliteedi tagamine;
…tehakse olulised otsused kollektiivselt, kaasates kõiki alliansi liikmeid, välistades seeläbi tavapärased „meie versus nemad” stsenaariumid;
…multidistsiplinaarsesse meeskonda kuuluvad kõikide osapoolte esindajad, kes töötavad koos (vahel isegi samas kontoris);
…on tasustamissüsteemid sageli struktureeritud võtmetulemusnäitajate (KPI) saavutamisele, nagu tähtaegadest kinnipidamine, eelarve piires püsimine ja kvaliteedistandardite järgimine;
…loob koostööl põhinev riskijuhtimine kultuuri, mis rõhutab projekti ohutust ja kvaliteeti ning kus on kokkulepitud protseduurid ohutusprobleemide kiireks lahendamiseks;
…tööriistad, nagu Building Information Modeling (BIM) ja projektijuhtimistarkvara, tagavad, et andmed on kõigile liikmetele reaalajas kättesaadavad, suurendades läbipaistvust.
Alliansslepingute eelisteks on kindlasti koostöö edendamine, jagatud eesmärgid, tulemustel põhinev tasustamine, üldjuhul tõhusamalt ja kõrgema kvaliteediga teostatud projektid, spetsialiseeritud oskuste koondamine, avatud kommunikatsiooni käigus innovatiivsete lahenduste leidmine, riskide juhtimine koostööna, mis aitab vältida viivitusi ja ülekulusid, ning muutuvate projektinõuetega paindlik kohanemine, vältides aeganõudvaid läbirääkimisi.
Alliansslepingute miinusteks on aga (ka meie endi kogemuste põhjal) keerukas ülesseadmisprotsess, usalduse ja läbipaistvuse puudumine, sobimatus väiksemate või madalama riskiga projektideks ning traditsiooniliste hierarhiliste struktuuride kiiresti iganev taak.
Meie ESPLAn-is usume, et ehituse projektide keerukuse kasvu tõttu suureneb tõenäoliselt nõudlus justnimelt selliste koostööl ja integratsioonil põhinevate lähenemiste järele nagu alliansslepingud, mis viib muutusteni ehitusprojektide teostamisel ning mis on tulusad kõikidele osapooltele, kes soovivad tõeliselt kvaliteeti ja koostöösse panustada.
Kas nüüd ei oleks Eesti ehitusturul just sobiv hetk koostöölepingute ja -valmiduse ümbermõtestamiseks?
